Olen Iris ja peale selle,et olen kogu elu suur koerasõber olnud,olen andnud nüüd näpu Berni Alpi Karjakoertele.
 Minu süda murdus 2006 aastal Tallinnas Tatari loomakliinikus kui vastuvõtule tuli üks Berni Alpi Karjakoer.See oli armastus esimesest silmapilgust.
Mulle meeldis see koer oma kuningliku olemuse poolest,ta oli väga rahulik ja sõbralik, suurt kasvu ja superilusa karvaga.Mäletan hästi,et teda ei häirinud miski,ta heitis ooteruumi vaibale pikutama,olles kõigega väga rahul.Ausalt öeldes poleks oodanud sellisest lõvivälimusega koerast esmapilgul nii majesteetlikku käitumist.Pealegi tundis ta suurt sümpaatiat inimeste vastu ja oli väga rahul paitamiste ning patsutamistega.Kohe kahju oli kui ta ära läks.
 Sellest ajast peale unistasin hinges,et ka minul võiks olla selline koer.Sain ka teada,et see tõug on ülimalt lastesõbralik ning kuna mu enda laps oli siis 2 aastane,kasvas mu Bernisaamise soov veelgi.
 Aasta pärast see unistus täituski.Tänu Private-Stefal kenneli omanikele-Koidu ja Olev Liivlale sai ka minust õnnelik Berniperenaine